Hea meeskond

​

Ühel reede õhtul prantsatab koolijuht Villem kurnatult tugitooli. Abikaasa vaatab teda kaastundliku pilguga, läheb toob köögist tassid teega ja istub mehe kõrvale. “Ma kuulan.” ütleb ta. “Tead, ma lihtsalt vahel ei saa aru, mida mult oodatakse!” pahvatab mees. “Eile käis Linda mul kabinetis. Mul oli just aruande kirjutamine pooleli - vallast taheti jälle kohe-kohe arve COVIDi seisust saada. Ta kurtis, et tal on ühe 8. klassi poisiga matemaatika tunnis palju probleeme. Too käib koolis nagu kuuvarjutus, kui tuleb kohale, siis lihtsalt on tunnis, nokib telefoni, ei tee midagi kaasa. Üsna tavaline on, et keset tundi lihtsalt tõuseb püsti ja marsib suvaliselt välja. Linda on enda sõnul kõike proovinud - rääkinud poisiga silmast-silma, viimati möödunud nädalal; rääkinud isaga telefonis, andnud kodus järele tegemiseks töölehed, pakkunud välja konsultatsiooniajad - mitte lihtsalt paberil, vaid lasi poisil lausa telefoni ekraani pildiks need ajad panna ja sisestasid ka meeldetuletuste alla need ajad koos. Linda ütles, et sai poisiga kenasti suheldud ja kokkuleppele. Nüüd aga jälle, ei tule tundi ja kõik kordub. Vist ütles ka, et vajab minult tuge, et ma võtaks selle juhtumi juhtkonna ja tugipersonali tasandil ette. Mul ei olnud aega teda rohkem kuulata, ütlesin, et ma mõtlen natuke selle üle hiljem  ja ütlesin, et ta on tubli. Noh mõtlesingi ja täna siis õppenõukogus tõstatas eesti keele õpetaja sama teema. Linda rääkis siis teistele ka, mida ta juba teinud on. Ma avaldasin selle peale koosolekul arvamust, et ma ei näe vajadust poisi teemat veel juhtkonna ja tugipersonali tasandil arutamiseks ette võtta ning ma ei ole üldse veendunud, et kõike on juba proovitud ja tehtud. Kindlasti on väga palju võimalusi, mida teha - poisse tuleks mõista, kuulata ja toetada.  Selle peale Linda marssis koosolekult minema. Ja mida ma siis valesti ütlesin?””